Lektiinid

Hemaglutiniin külgvaates

Lektiinid on keerukad valgud ja glükoproteiinid, mis seovad spetsiifiliselt süsivesikuid raku pinnal. Nad vallandavad biokeemilisi reaktsioone, kuid ei ole ensüümid.

Lektiinide nimetus on tulnud ladinakeelsest sõnast lego, legere (lectum) 'lugema', 'valima' (Van Damme jt 2008).[1]

Mitmed lektiinid, neid teatakse üle 600, on imetajatele toksilise toimega.[1]. Nad mõjutavad muu hulgas raku jagunemist, valgusünteesi ribosoomides, rakkude aglutinatsiooni (erütrotsüütide puhul hemaglutinatsiooni) ja immuunsüsteemi (fikoliinid). Nad toimivad immunoloogilise antikeha taoliselt.

Lektiinid on laialt levinud. Neid võivad moodustada nii loomad, taimed kui ka mikroorganismid. Neid esineb taimede seemnetes ja selgrootute loomade kudedes.

Lektiinid avastas Tartu ülikooli teadlane Peter Hermann Stillmark 1888. aastal.[1]

  1. 1,0 1,1 1,2 Ain Raal, "Farmakognoosia. Õpik kõrgkoolile.", Taimejoonistused Franz Eugen Köhler, Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 114, 2010, ISBN 978 9949 19 412 4

© MMXXIII Rich X Search. We shall prevail. All rights reserved. Rich X Search